Õlle valmistamise oskus on inimkonna üks vanemaid oskusi. Arvatakse, et õlle ja veini tegemise kunstil on seljataga 6000 – 8000 aastane arengutee. Egiptuse ja Babüloonia kultuuri õitsengu ajast, umbes 4300 aastat tagasi, on säilinud joonistused õlle tootmisest ja tarbimisest. Egiptusest on pärit ka tänaseni säilinud õlleretseptid. Õlut on annetatud jumalatele (see pidi muutma põllud viljakaks ja naised sigivaks), seda on peetud ravimiks ja kasutatud töötasuna. Õlut pandi isegi surnutele hauda kaasa.

Egiptusest jõudis pruulimiskunst Euroopasse. Alguses Kreekasse, sealt edasi germaanlastele, Briti saartele ja ka põhjamaadesse.

Algselt õlle pruulimisel humalaid ei kasutatud. Selle asemel kasutati erinevad ürte – raudrohtu, mürri, lupiini jne. Esimesed märkmed humala kasutamisest õlles pärinevad Frangi riigi kuninga Pippin Lühikese testamendist 768. aastast. Laialdaselt kasutusele võeti see aga tunduvalt hiljem.

Konrad Mendel`s Chronicle
The Brewer Monk, 1388
Illuminations on parchment
Nuremberg, Stadtbibliothek Nürnberg

Keskajal kujunes õllest ja õlle tegemisest müstiline kultuse koostisosa. Õlut tehti kloostrites ja kloostrite osa õlle valmistamise oskuste arengus on raske üle hinnata. Tänaseni on Belgia, Hollandi ja Saksamaa kloostrites säilinud ajaloolised õlletehased, kus ühes ja samas kohas on õlut valmistatud sajandeid. Kloostritest levis pruulimine edasi linnadesse ja maale.

Õlle pruulimist on erinevatel aegadel erinevate nõuete ja seadustega püütud ohjata. Neist seadustest kõige tuntum on 1516. aastal Baierimaal kehtestatud Reinheitsgebot ehk õlle puhtuse seadus, mis määratles, et õlut võib pruulida ainult veest, odrast ja humalast. Määrati ka õllede maksimumhinnad ja karistused rikkumiste eest. Algselt ei olnud seaduse eesmärk mitte niivõrd õlle kvaliteeti tagada, kui piirata leivavilja kasutamist õlle valmistamisel. Lisaks sooviti ka kaitsta oma piirkonna õllepruule mujalt sissetoodavate õllede eest.

Müsteeriumist mõtestatud tegevuseks muutus õlle valmistamine alles 19. sajandi lõpul, kui avastati pärmid ja nende roll õlle tegemisel. Õlle pruulimine on arenenud koos tehnika ja tehnoloogia arenguga.

Mõned olulisemad saavutused:

– James Watt leiutas auru tootmise 1756. aastal ja 1846. aastal võeti kasutusele esimene aurumasin õlletööstuses Münchenis, Saksamaal.

– Prantsuse teadlane Louis Pasteur avastas 1860 aastal, et “Käärimine on elu ilma hapnikuta”.

– Kunstliku külma tootmise avastas Carl von Linde 1871. aastal ja külmamasin tehti 1876. aastal.

– 1883 aastal töötas Emil Christian Hansen Carlsberg’i õlletehase laboratooriumis Kopenhaagenis välja meetodi puhta pärmikultuuri valmistamiseks.

Tänaseks on teaduslikult põhjendatud ja ära seletatud kogu õlle valmistamise protsess. Õlut ei tehta enam mitte ainult puht praktilistele kogemustele tuginedes, vaid teadlikult tehnoloogilist protsessi suunates.
Õlle pruulimise tehnoloogia on üks pikemaid, keerukamaid, mitmeastmelisemaid ja huvitavamaid kõikidest toiduainete ja jookide valmistamise tehnoloogiatest. Õlut valmistatakse looduslikest toorainetest (veest, odrast, humalatest), kasutades ja ohjates looduslikke protsesse meie soovitud suunas (odra idanemine, pärmide elutegevus – käärimine jt.).

ÕLU ON LOODUSLIKUST TOORAINEST LOODUSEST PÄRIT PROTSESSIDE ABIL VALMISTATUD JOOK.

Kui soovid õllest ning selle ajaloost rohkem teada, siis osale meie õllekoolitustel.